Digipädevus ja digipädevusmudel

Enne digipädevuse määratlemist on vaja täpsustada, mida mõista üldisemalt “pädevuse” all. Pädevus on inimese tõendatud suutlikkus rakendada õpitud teadmisi, oskusi ja muid isikuomadusi (nt. motivatsioon, hoiakud, püsivus) ülesannete lahendamiseks tööalases või muus elulises kontekstis (The European Qualifications Framework for Lifelong Learning, 2008).

Pädevust on keeruline mõõta. Näiteks tööl on inimese soorituse jälgimine eksperdi poolt töömahukas, kallis, subjektiivne, sõltub olukorrast ja on seetõttu tihti ka ebausaldusväärne. Sel põhjusel on mitmetel juhtudel pädevuse vahetu ja tervikliku mõõtmise asemel hinnatud kitsamalt üksikuid pädevuse komponente, mida on lihtsam ja kiirem objektiivselt mõõta (nt. saab teadmisi hinnata testide abil). Selline mõõtmisviis kannatab aga nii sisemise kui ka välise valiidsuse puudumise all, sest teadmiste olemasolu ei garanteeri nende rakendamise võimekust elulistes situatsioonides. Seetõttu tuleks pädevuste hindamisel kombineerida erinevaid meetodeid (testid, enese- ja partnerhindamine, autentne hindamine).

Digipädevus

Digipädevus on uus ja alles kujunev mõiste ning digitehnoloogia kiire arenguga seoses muutub pidevalt ka sellega seonduvate teadmiste ja oskuste sisu. Samuti defineeritakse ja kasutatakse mõistet väga erinevalt. Näiteks on kohati digipädevuse all mõistetud pelgalt interneti kasutamise oskust. Teisalt kasutatakse digipädevust meedia-, info- või digitaalse kirjaoskuse sünonüümina, mis on oluliselt avarama tähendusväljaga (What is digital competence? 2011).

Digipädevus on suutlikkus lahendada (õppe)töös ettetulevaid probleeme digitehnoloogia abil.

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 defineerib digipädevust kui valmisolekut kasutada digitehnoloogiat toimetulekuks kiiresti muutuvas teadmusühiskonnas nii töökohal, õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes. Selline määratlus annab väga hästi edasi digipädevuse ulatuse, aga jääb õppija ja õpetaja seisukohast väga üldsõnaliseks ning ei anna selget ülevaadet, mida siiski digipädev õppija ja õpetaja peab oskama.

Palju täpsemalt on kehtivates põhikooli  ja gümnaasiumi riiklikes õppekavades kirjeldatud üldpädevuste loetelus õppijate digipädevus, mida õpetaja oma ainetundidesse lõimituna peab arendama (Põhikooli riiklik õppekava, 2018; Gümnaasiumi riiklik õppekava, 2018):

  • leida ja säilitada digivahendite abil infot ning hinnata selle asjakohasust ja usaldusväärsust;
  • osaleda digitaalses sisuloomes, sh tekstide, piltide, multimeediumide loomisel ja kasutamisel;
  • kasutada probleemilahenduseks sobivaid digivahendeid ja võtteid, suhelda ja teha koostööd erinevates digikeskkondades;
  • olla teadlik digikeskkonna ohtudest ning osata kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset identiteeti;
  • järgida digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus.

Digipädevusmudel

Euroopa Komisjon on viimastel aastatel võtnud eesmärgiks digipädevuse mõiste konkreetsema määratlemise, seda nii kõigilt kodanikelt eeldatava üldpädevusena (DigComp, 2017) kui ka eraldi õpetajatöö konteksti jaoks kohandatuna (DigCompEdu, 2017). Viimastele toetudes on kohandatud ka Eestis kehtivad õppijate ja õpetajate digipädevusmudelid.

Digipädevusmudel on digipädevuse komponente kirjeldav hierarhiline/taksonoomiline või maatriksikujuline mudel
(nt. ISTE NETS, DigComp, DigCompEdu).

Mõni digipädevusmudel (näiteks ISTE CNETS) võib sisaldada ka hindamismudelit, mis kirjeldab pädevuse sooritustasemeid (3-8 taset) ja võimaldab hinnata/võrrelda inimeste digipädevust ühtsel skaalal. Samas DigComp ja DigCompEdu puhul on ilma sooritustasemeteta digipädevusmudel eraldiseisev ja ühine kõigile Euroopa Liidu riikidele, selle juurde kuuluv hindamismudel aga igas riigis kohapeal arendatud (Digipädevuse rakkerühm, 2020).