Muutused õppimises ja õpetamises

Õpetaja ei saa õpilasi õpetada. Õpetaja saab luua tingimused ja olukorrad, mis suunavad õpilasi õppima. Selleks, et toimuks õppimine, tuleb õpitavat mõista ja osata seostada juba kogetuga. See tähendab, et õppida ei tule mitte lihtsalt fakte ja üksikuid elementaarseid seoseid, vaid ka seda, mida need seosed annavad ja mis neist järeldub, miks need on selliseks kujunenud (Kikas, 2004). Õppimisele peab järgnema õpitu rakendamine. Mida rohkem ja põhjalikumalt on õpilane süvenenud õppimisse, seda lihtsam ja arusaadavam on talle õpitu kasutamine praktikas.

Hea õpetamine ja õppimine

Toome meeldetuletuseks välja õpetamise ja õppimise hea tava olulisemad tunnused, mis ei sõltu sellest, kus ja kuidas õppetööd läbi viiakse.
  • on õppimiskeskne, st õpilased on kaasatud kõigis õppeprotsessi etappides,
  • põhineb teaduslikul mõtteviisil,
  • põhineb koostööl õpilaste, õpetajate, lapsevanemate ja kooli juhtkonna vahel,
  • innustab ja toetab õpilaste loovust ja ettevõtlikkust,
  • suunab eneseanalüüsile ja toetab õpilase arengut,
  • seob õpitava reaalse eluga.
  • on eesmärgistatud ja struktureeritud,
  • on fookustatud, avatud ja uuriv,
  • eeldab ettevalmistust,
  • toimub koostöös kaasõpilastega,
  • toimub koostöös õpetajatega,
  • on eetiline.





Need kriteeriumid on ajatud ja peaksid toimima vaatamata sellele, et õppimine on oma olemuselt ja tähenduselt palju muutunud. Eriti suured muutused on toimunud viimasel aastal, kui pandeemiast tingituna pidid koolid õppetööd läbi viima kas täielikult või osaliselt veebiõppes. Muutustega pidid toime tulema kõik: õpilased, õpetajad, lapsevanemad ning kooli juhtkond. Siin sai oluliseks, kuidas koolid nendeks muutusteks valmis olid, kuidas toimus õppimine ja õpetamine enne pandeemiat. Need koolid, kus õpetajad olid läbinud erinevaid digikoolitusi (nt DigiKiirendi) ja kasutasid usinalt õpitud võimalusi, kus kooli juhtkond toetas igati digitehnoloogia kasutamist, õpilased olid harjunud arvutitega tööd tegema ja lapsevanemad suhtusid digitehnoloogia rakendamisse soosivalt, olid kindlalt paremal positsioonil. Tänaseks on selge, et õppimine ei toimu ainult klassiruumis, vaid selleks on palju erinevaid võimalusi. Distantsõpe, põimõpe ja veebiõpe pole kaugeltki halvemad õppevormid õppeprotsessi läbiviimiseks kui lähiõpe.

Rääkides distantsõppe plussidest, siis kiiresti kasvanud digipädevuste kõrvale saab kindlasti paigutada ka õpilaste iseseisvumise, nende enesejuhtimisoskuse ja tõhusamate õpioskuste kujunemise. See kõik on suureks sammuks pinnapealsest õppijast sügavaks õppijaks kujunemisel. Loomulikult vajavad ka need oskused veel õppimist ja arendamist, aga õpetajad väidavad, et juba praegu on õpilaste motivatsioon ja õpiharjumused paranenud. Õpetamine ja õppimine liigub järjest enam koostöö suunas, mis eeldab üksteise usaldamist ja vähem kontrollimist.

Lapsevanemad on saanud lähemalt kui kunagi varem jälgida oma laste õppimist ja on hakanud mõistma nt eksimise olulisust. Just vead on need, mis on väärtuslikud toetamaks sügavat õppimist. Vigadest õpitakse ja neist ei peaks iga hinna eest hoiduma.

Kui vaadata veebiõppe miinuseid, tuleb siiski tõdeda, et see õppevorm ei sobi kõigile. On päris palju ka neid õpilasi, kelle motivatsioon on täiesti kadunud. On palju tüdinenud ja väsinud õpetajaid. On palju nõutuid koolijuhte. On palju laste õppimise abistamisega kurnatud lapsevanemaid, kelle jaoks on koormus kasvanud mitmekordseks. Kõik nad vajaksid hädasti rohkem uusi teadmisi ja oskusi, kuidas sellisest olukorrast välja tulla.

Pedagoogilised strateegiad ja õppemeetodid

Distantsõpe aitas välja tuua meie õppimise ja õpetamise nõrgad küljed, pannes ka kogenud õpetajad uuesti õppima, kuidas õpetada.

Erinevate küsitluste ja uuringute põhjal on selgunud, et õpilastele, lapsevanematele ja õpetajatele ei olnudki raske toime tulla tehnoloogiaga, vaid vähese planeerimise, koordineerimise, suhtlemise ja juhtimisega. Kui varem oli digitaalsete tööriistade kasutamisel rõhk tehnilistel aspektidel, siis uus olukord nõudis pigem sobivate pedagoogiliste strateegiate leidmist ja rakendamist. Nii võiks väita, et distantsõpe aitas välja tuua meie õppimise ja õpetamise nõrgad küljed. Isegi kogenud õpetajad olid sunnitud tõdema, et neil tuleb distantsõppele üle minnes uuesti õppida, kuidas õpetada.

Tulles tagasi õpisituatsiooni kujundamise juurde, siis selle loomise olulisemaks vahendiks on kahtlemata õppemeetod. Õppemeetod on õpetava ja õppiva poole ühistegevuse viis, mida kasutatakse õppe-eesmärkide saavutamiseks.
  • Õppemeetodite teadlik valik on seotud sageli “mitte ainult õpitava aine sisu, vaid ka õpetaja filosoofiaga” (Jarvis, 1998). Valitud meetodid peegeldavad üsna palju õpetaja arusaamu õppimisest, tema enda ja õppijate rollist õppeprotsessist. Kindlasti arvestab õpetaja meetodi valikul õppe eesmärke, õpiväljundeid, õppijate eelnevaid kogemusi, enda oskusi ja kogemusi, aga ka ainest tulenevat spetsiifikat.
  • Digiõppe jaoks on võimalik kohandada paljusid klassiruumis kasutatavaid õppemeetodeid. Aga lisaks nendele on olemas palju huvitavaid aktiivõppemeetodeid, mis on kasutatavad just veebiõppes. Näiteks võib õppetöö alguses kasutada tutvumis- ja soojendusülesandeid (arvutiprogrammis nimekaardi tegemine, suvel külastatud paikade märkimine Google Mapsi, üksteise intervjueerimine veebiseminari rakenduse abil jne). Klassi kokkukuuluvustunde suurendamiseks võib lasta õppijatel saata üksteisele sõnumeid heade soovidega, meeldiva muusikapala, kõneka pildiga vms.

Tähelepanu

Väga palju pakutakse veebis võimalusi iseseisva töö tegemiseks, vt näiteid. Samuti on veebis mugav koostada sõnapilvi, teha õppetööga seotud koomikseid, korraldada ajurünnakuid, küsitlusi jne. Kahtlemata on suureks veebiõppe plussiks interaktiivsete harjutuste ja testide, aga ka viktoriinide käepärane ja kiire loomine ning läbiviimine.

Veebiõpe eeldab palju istumist arvuti taga ja just seepärast on soovitav aeg-ajalt teha liikumisharjutusi, mis uuesti tähelepanu koondada aitavad ja energiat taastavad. Abiks võiksid olla kas liigutama kutsuvad videod internetis või õpetaja ja miks mitte ka õpilaste poolt ettenäidatavad liikumisharjutused.

Hariduslik digihüpe

Mida on õppimise ja õpetamise kontekstis meil praegusest olukorrast kaasa võtta?

Kindlasti on olnud tegu haridusliku digihüppega, mis ei lase meil enam täielikult tagasi pöörduda endiste õppevormide ja -meetodite juurde. Oleme saanud digipädevamaks, -julgemaks ja -osavamaks. Digihüpe, mis tehti selle pandeemia-aasta jooksul, oleks tavaelu jätkudes võtnud ilmselt päris mitmeid aastaid. Ehk oligi juba käes aeg ja vajadus hariduslikuks innovatsiooniks? Loodame, et see saadud kogemuste pagas leiab rakendust ka siis, kui täielikuks veebiõppeks otseselt vajadust enam pole. Tulevikus võiks igas koolis ja miks mitte ka klassis olla loodud võimalused hajaõppeks, et ka need õppijad, kel pole võimalik klassiruumis olla, saaksid õppetöös osaleda.

Oleme ka kogenud, et me ei tohiks kergekäelisest loobuda uutest ja põnevatest (digi)koolitustest, sest me ei tea, millal võib meil vaja minna koolitustel omandatud oskusi ja pädevusi. Me kõik – koolijuhid, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad – peame kiiresti arenevas ja muutuvas ühiskonnas pidevalt juurde õppima ja end täiendama. Samas ei piisa lihtsalt põnevate algatustega kaasa minemisest, vaid oma tegevused tuleb tõsisemalt läbi kaaluda ja analüüsida. Digivahendite kasutamine peab alati saama põhjenduse ka pedagoogilisest küljest lähtuvalt.

Jääme lootma, et meie kogemused erinevate õppevormidega – distants-, põim- ja veebiõppega ei lähe ühiskonnaelu normaliseerudes kaduma. See aasta on õpetanud meile palju ja kindlasti pole vaja seda keerulist, aga õpetlikku aega meenutada vaid negatiivsest küljest. Pigem usume, et sellest saab hüppelaud hariduslikuks digihüppeks, mis toob kaasa kvaliteetse ja innovaatilise hariduselu.

Soovitused

  • Õpetaja saab luua tingimused ja olukorrad, mis suunavad õpilasi õppima. Selleks, et toimuks õppimine, aidake õpilastel õpitavat mõista ja seostada juba kogetuga.
  • Järgige hea õppimise ja õpetamise tavasid.
  • Õpetamine ja õppimine liigub järjest enam koostöö suunas, mis eeldab üksteise usaldamist ja vähem kontrollimist.
  • Digitehnoloogia kasutamine peab alati saama põhjenduse ka pedagoogilisest küljest lähtuvalt.
  • Tulevikus võiks igas koolis ja miks mitte ka klassis olla loodud võimalused hajaõppeks, et ka need õppijad, kel pole võimalik klassiruumis olla, saaksid õppetöös osaleda.

Digitaalne tööriistakast

Õppimise võimestamiseks ja tõhustamiseks on hea kasutada erinevad digitaalseid keskkondi, mis võimaldavad õpianalüütikat (vaata videost täpsemalt).