Vaimne tervis

Õppimiseks peab laps tundma end klassis turvaliselt ja hästi. Ent kui tema meeleseisundit mõjutavad tugevad tunded nagu muremõtted, ärevus, hirm ja kurvameelsus, on kognitiivsete funktsioonide (taju, mälu, tähelepanu, mõtlemine) toimimine ja võimete realiseerimine häiritud. Selleks, et õppimist soodustav keskkond oleks hooliv, mõistev ja toetav, on olulised tegurid suhted õpetajaga, suhted eakaaslastega ja klassikliima. Need tegurid mõjutavad lapse enesetunnet, õpimotivatsiooni ja -edukust ning on laiemalt seotud lapse hea vaimse tervise ja koolirõõmuga. 

Õppimiseks soodsa meeleolu ning turvalise ja kõikide osapoolte vaimset tervist toetava õpikeskkonna loomiseks mõtle järgmistele küsimustele: mida teen õpetaja ja õpilase vahelise usaldusliku suhte loomiseks? Missuguseid võtteid ja meetodeid kasutan klassi tõhusaks haldamiseks? Kuidas reageerin kordarikkuvale käitumisele? Kas ja kuidas reageerin kiusamisolukordadele? 

Kuidas luua usalduslik suhe õpilase ja klassiga?

Bill Rogers märgib oma raamatus „Käitumine klassiruumis“, et õppeaasta alguses on oluline läbi mõelda töötava suhte loomine kogu klassiga ja ka üksikisikutega. Õpilaste nimede meeldejätmine ja kasutamine, rühma ja üksikisikute sõbralik tervitamine ning õpilaste isikupäraste joonte meelespidamine on märgid, mis väljendavad õpetaja soovi luua positiivne töösuhe. Ka ebameeldivalt käituvate õpilastega sõbralikult käitumine, tervitamine ilma vastust saamata ja päeva alustamine puhtalt lehelt ilma varasemate probleemide pärast vimma pidamata on suhtumuslikud aspektid, mida lapsed peagi tunnustavad ja millele positiivselt vastavad. Kui õpilane teab, et temast hoolitakse kui üksikisikust, kellel on oma vajadused, mured ja tunded, siis ta ka hindab ja tunnustab õpetaja distsipliini, sest laps saab aru, et õpetaja hoolib temast.

Usalduslikku suhet aitab hoida ja säilitada see, kui õpetaja märkab ja reageerib õpilase murele. Suhet aga kahjustab olukorra minimeerimine. Väljendid nagu „Mis sa nii väikese asja pärast muretsed“ või „Küll läheb üle!“ annavad õpilasele sõnumi, et tema tunne või mõte ei ole piisavalt väärtuslik. Selle asemel, et õpilase seisundit alla suruda või olukorraga kaasnevat tunnet vähendada või eirata, peegeldage olukorda ja väljendage mõistmist ning pakkuge tuge. 

Näited õpilase tunnete märkamisest ja toetamisest:

  • Negatiivne näide: „Mis sa nii väikese asja pärast ikka närvi lähed. Võta end nüüd kokku ja alustame tunniga.“
  • Positiivne näide: „Ma näen, et sa ei tunne ennast praegu hästi. Ma mõistan, kui sul on täna raskem kaasa töötada, kuid proovime koos tundi alustada ja aitan sind kohe, kui näen, et sul midagi arusaamatuks jääb.“
  • Negatiivne näide: „No sul ei ole vaja ju kohe nutma hakata, kui värv laiali läheb. Oled ise suur poiss juba ja poisid ei nuta sellise asja pärast.“
  • Positiivne näide: „Ma tean, et sinu jaoks on su pildid tähtsad ja sa oled kurb, kui midagi sassi läheb. Kui pilt ära kuivab, saame selle vea parandada.“
  • Negatiivne näide: „Alusta kiiresti lahendamist, muidu ei jõuagi tunni lõpuks valmis.“
  • Positiivne näide: „Ma mõistan, et esialgu tundub, et ülesandeid on siin leheküljel liiga palju, kuid hakkame koos lahendama ja peagi märkad, et kõik ongi valmis.“
  • Negatiive näide:  „Miks sa kohe nii vihaseks saad, kui esimese korraga õige vastus välja ei tule? Rahune nüüd maha ja mõtle veel.“
  • Positiivne näide: „Ma saan aru, et selle ülesande esimese korraga õigesti tegemine on sinu jaoks tõesti väga oluline ja sa oled pettunud, kui avastad, et said hoopis vale vastuse. Teeme järgmise ülesandega nii, et kui kahtled vastuse õigsuses, anna palun käega märku ja ma kuulan su vastuse enne kirjapanekut üle.“

Kui märkad, et õpilased on murelikud/väsinud/elevil, tasub sellest õpilastele teada anda ja seda peegeldada. Küsi, mis on juhtunud. Aja võtmine laste ärakuulamiseks on märk hoolimisest ja heasoovlikkusest.

Näited klassi meeleolu märkamisest: 

  • Kui lapsed tormavad akna juurde esimest lund vaatama ja nende mõtted lähevad talvistele tegevustele, saab nende elevust aktsepteerida ning öelda näiteks järgmist: „Ma saan aru, et te tahate õue lumega mängima minna. Teil on veel 45 minutit vaja pingutada ja juba saategi välja. Ma usun, et me saame selle kannatlikkusega koos hakkama“. See aitab luua parema pinnase tunni jätkamiseks. Negatiivne näide on väljendada pahameelt ja öelda näiteks: „Mis nüüd juhtus? Ruttu oma kohale tagasi. Te raiskate tunni aega!“. 
  • Kui õpilaste vahel on toimunud põhjalikumat sekkumist vajav olukord, tuleb seda ka õpilastele väljendada ja selgitada konkreetset plaani või sekkumist. Ütle näiteks: „See olukord, mis vahetunnis toimus, on teid tõesti ärritanud ja tundub, et ka palju segadust tekitanud. Teeme nii, et räägime sellest olukorrast asjaosalistega pikemalt pärast tunde, sest see vajab kindlasti suuremat tähelepanu. Praegu aga ootan, et suudame oma mõtted klassiruumi tuua ja tunniga alustada.“ Siinkohal võib teha ka mõne meelerahuharjutuse. 

Siinkohal on oluline läbi mõelda hoiakud ja suhtumised erinevatesse õpilastesse, mis võivad mõjutada õpetaja hääletooni, kehakeelt ja eneseväljendust õpilasega suhtlemisel. Õpilasi ärritab vanade asjade meeldetuletamine, tänitamine ja süüdistamine ilma põhjalikuma uurimise ja olukorda süvenemiseta. Oluline on, et laps saab tundi tulla teadmise ja kindlusega, et varem toimunut ei võeta ikka ja jälle teemaks ning et õpetaja negatiivne hoiak õpilase suhtes ei segaks õppimist ja õpetamist. Vastasel juhul jätkab õpilane ootuspäraselt halvasti käitumist. Hoolimata varasematest juhtumistest on oluline anda võrdse kohtlemise kaudu lapsele sõnum, et tema arengusse usutakse.

Nii õpetaja ja õpilase suhte kui ka õpilase enesehinnangu toetamiseks on oluline esile tõsta õnnestumisi ja neile tagasisidet anda. Sageli kalduvad täiskasvanud (nii lapsevanemad kui ka õpetajad) pigem kirjeldama ja esile tooma sobimatut käitumist ja tegutsemist. Harvemini sõnastame ja kirjeldame oodatud käitumise esinemist. Käitumise positiivne kinnitamine suurendab tõenäosust, et seda korratakse. 

  • Negatiivne näide: „Ära lobise vahele.“
  • Negatiivne näide: „Jälle sa segad tundi.“
  • Positiivne näide: „Mul on hea meel, et sul oli kannatlikkust 10 minutit minu poole vaadates ja keskendudes kuulata.“
  • Positiivne näide: „Aitäh, Karl, et sa kätt üleval hoidsid ja kannatlikult ootasid! Mul on selle üle väga hea meel.“

Õpilaste enesehinnangu seisukohalt on oluline läbi mõelda tagasiside sõnastus. Üldistused ja ebaõnnestumise sidumine õpilase isiklike puudujääkidega ei toeta õpilast. Need süvendavad tema negatiivset hoiakut enese suhtes, mis omakorda kahjustab õpilase motivatsiooni, eluhoiakuid ja meeleolu. Positiivse tagasiside andmine ja edusammude konkreetne kirjeldamine annab lapsele mõista, et tema isiklikest pingutustest on kasu, võimaldab kordaminekuid ja edusamme teadvustada ning toetab enesehinnangut ja eneseväärtuslikkuse tunnet. Õpetaja positiivne suhtumine lapsesse ja hoolimine toetab oluliselt ka neid õpilasi, kes sellist suhtumist kodus ei koge.

  • Negatiivne näide: „Sul on siin kõik valesti!“
  • Positiivne näide: “Ma märkan, et siin on rohkelt vigu. Tundub, et meil tuleb leida aega, et see teema koos veel üle korrata ja aru saada, kust need vead tulevad.”
  • Negatiivne näide: „Jälle ei ole sa ülesannetega lõpuni jõudnud.“
  • Positiivne näide: “Selles mahus ülesannete lõpule jõudmine on valmistanud sulle raskusi.” või “Tundub, et sa vajad nende ülesannete lahendamiseks veel lisaaega.”
  • Negatiivne näide: „Sa oled niikuinii väga aeglane, et küllap pead jääma seda kontrolltööd pärast tunde siia lõpetama.“
  • Positiivne näide: „Nii hea on näha, et sa pingutasid etteütluse ajal reeglite meenutamiseks ja sul õnnestus eile õpitud reegleid kasutada.“

Pärast klassile juhiste andmist või uue osa selgitamist innusta õpilasi abi paluma ja lisaküsimusi esitama. Kuigi lapsed võivad näiliselt kuulata ja kaasa mõelda, võib mõne lapse tähelepanu väga kergesti hajuda, mistõttu jääb osa juhisest või uue osa selgitusest märkamata. Seetõttu julgusta lapsi vajadusel üle küsima või märku andma, kui miski jäi arusaamatuks. Julgustav on üle korrata: „Ole hea, anna kohe käega märku, kui tahad midagi veel üle küsida.“ Kui klassis on tagasihoidlik, ärev või ebakindel õpilane, kes iseseisvalt oma abivajadusest teada ei anna, juhenda teda ja paku talle abi enda initsiatiivil. Näiteks mine pärast selgitamist õpilase juurde ja anna talle lisajuhiseid.

Selleks, et õpilastes ei kujuneks hirm valede vastuste ja eksimise ees, vajavad nad eksimise lubamist ning võistluslikkuse ja võrdlemise tekitamise vältimist.

  • Negatiivne näide: pärast töövihiku täitmist annab õpetaja juhise: „Palun tõstke käed, kes said kõik õiged vastused.“ Selline tegevus tõstab esile õpilast, kes ei eksi ja põhjustab eksinud õpilases ebamugavust või mõnd muud ebameeldivat emotsiooni. 

 

Õpilastega suhtlemise teemal on põhjalik ülevaade Heiki Kipsi raamatu „Suhtlemine probleemsete õpilastega“ III peatükis. 

Kuidas soodustada õpilastevahelisi positiivseid suhteid?

Õpilaste omavahelised suhted ja nende soodustamine on oluline mitmel põhjusel – need mõjutavad lapse psühhosotsiaalset arengut ja akadeemilist edukust. Hymel et al., 2005 on märkinud, et varajane tõrjutus seostub ennekõike hilisemate akadeemiliste raskuste, internaliseeritud probleemide (üksildus, depressioon, madal enesehinnang) ja eksternaliseeritud probleemidega (käitumisprobleemid, kriminaalsus). Tõrjutus omakorda jätab lapsed ilma positiivsetest sotsialiseerumiskogemustest, mis aitavad omandada asjakohaseid sotsiaalseid oskusi, suurendades sel moel ka kiusamise ohvriks ja antisotsiaalsete kampade liikmeks langemise riski (viidatud Kikas, 2010: 71 kaudu).

Rajaleidja keskuse spetsialistide koostatud juhendmaterjalis* „Erinevate õppijate toetamine õpetaja ja tugispetsialisti koostöös“ on nimetatud järgmised võtted õpilastevaheliste positiivsete suhete soodustamiseks.

  • Korraldage pinginaabrivahetusi, loosige paarilisi või harjutage töötamist erinevates rühmades, et lapsed saaksid kergesti luua omavahel uusi kontakte. 
  • Anna õpilastele võimalusi teineteisele regulaarselt head tagasisidet anda. Korraldage mäng, kus iga laps saab kedagi kiita ja ise kelleltki kiituse saada. Kirjalik kiitus võimaldab õpilasel seda hiljemgi meenutada. Kui lastele on kiitmine raske, tuleb neid juhendada, nt pakkudes ise välja lause esimese poole või lähtuda klassi reeglite täitmisest. 
  • Pidage hommiku- või tervitusringe, kus õpitakse teineteist kuulama ja jagama.
  • Viljelege ühiselt loomingut. Näiteks võite meisterdada ühise kollaaži laste tulevikuunistustest, kirjutada oma klassi laulu, filmida üles oma klassi muusikavideo, mõelda välja fantaasiajutte, nt kui meie klass oleks loom, siis oleks see… jne.
  • Klassijuhatajana korralda murede ja konfliktide lahendamiseks aruteluringe, kus keskendutakse osapoolte tunnetele ja mõtetele ning otsitakse aktiivselt lahendusi. Vajaduse korral võib kaasata tugispetsialisti. 
  • Looge oma klassi tujumeeter, mürameeter, õppimistuhina skaala vms. Arutage ühiselt konkreetse probleemi üle (nt lärmi on palju või abistavat käitumist on vähe jne). Hinnake probleemi tõsidust 10 palli skaalal (igaüks saab hinnata) ja märkige üles keskmine tulemus. Leppige kokku reeglid või võimalused, kuidas igaüks saab lahendusele kaasa aidata. Hiljem korrake hindamist. Oluline on koostegutsemine, ühine vastutamine.
  • Kaunistage üheskoos klassiruumi, kujundage seinu, tooge esile ühiseid saavutusi.

Kogu klassi puudutavaid probleeme ja küsimusi tuleb käsitleda koos klassiga. Täiskasvanu pealesurutud reeglite ja piiride kehtestamine võib suurendada vastuhakku ega anna klassile kui tervikule võimalust ühiselt eesmärke seada. Õpilased peavad mõistma, mis eesmärki mingi kokkulepe või reegel täidab ja miks see kogu klassile kasulik on. Konflikti korral tuleks vältida olukorra jõuga lahendamist ja rakendada pigem kõiki osapooli rahuldavaid konfliktide lahendamise põhimõtteid, mille aluseks on vastastikune kuulamine ja soovide või arvamuste väljendamine ning seejärel mõlemale osapoolele vastuvõetava lahenduse leidmine. 

Gordoni ja Burchi raamatus „Õpetajate kool“ (2006) esitavad autorid kuuesammulise mudeli:

  1. probleemi ja vajaduste sõnastamine;
  2. võimalike lahenduste genereerimine;
  3. lahendusvariantide hindamine;
  4. mõlemale osapoolele (õpetaja ja klass) sobiva lahenduse valimine;
  5. hilisem lahenduste hindamine. 

 

Metoodika rakendamist on täpsemalt kirjeldatud raamatu 8.peatükis.

Järjepidevalt tuleb meelde tuletada ja üle korrata erinevate arvamuste asjakohasust ning kõigi õigust oma arvamusele. Üksteise ärakuulamine ja teise arvamuse kriitikavaba kuulamine vajab igapäevast harjutamist ja ülekordamist. Selleks tuleb anda konkreetseid suuniseid. 

  • Näide: kui pärast loo lugemist on planeeritud arutelu rühmades, tuleb enne selle algust öelda, et „Igaüks saab öelda, mis tema sellest loost arvas ja mis tunde see tekitas. Ükski tunne ja arvamus ei ole vale. Tuletan meelde, et kuulame kaaslase vahele segamata lõpuni. Me ei anna hinnangut, kas see mõte või tunne on halb või vale“.

Rühmatööde tegemisel tuleb iga kord meelde tuletada ja üle rääkida, kuidas rühmatöös käituda ning mil viisil rühmatöö ka tegelikult soovitud tulemuse annab. Rühmatöö korral ei piisa ainult tööjuhiste andmisest, toetav on üle korrata ka konkreetsed raamid, et ükski rühmaliige ei saaks tunda tõrjutust või halvakspanu.

*Rajaleidja keskuse spetsialistide koostatud juhendmaterjal “Erinevate õppijate toetamine õpetaja ja tugispetsialisti koostöös”

Missuguseid võtteid rakendada käitumise juhtimiseks ja klassi tõhusaks haldamiseks?

Klassi tõhusa haldamise ja teadliku käitumise juhtimise eesmärk on edendada õpetaja ettenägelikku ja järjekindlat tegevust, et ennetada käitumisprobleeme ja tulla edukalt toime sobimatu käitumise ilmingutega.

Käitumise juhtimise võtteid aitab rakendada see, kui klassijuhataja koostab uue õppeaasta alguses käitumisleppe, mille raames on klassiga läbi arutatud ja sõnastatud õigused, kohustused ja reeglid, mida just see konkreetne klassikollektiiv oluliseks peab ning millele aineõpetaja tunnikorra tagamisel toetuda saab (täpsemalt saab käitumisleppe koostamisest lugeda Bill Rogersi raamatu „Käitumine klassiruumis“ II peatükist). Kui õpetajal kulub tunni alguses palju aega, et õppetööga alustada, või esineb muid tunnitööd häirivaid tegevusi, on toetav proovida meetodit „Töörahu kõigile – tugimeetmeid töörahu säilitamiseks II ja III kooliastmes“ ja harjutada seda, mis klassile muret teeb. Selle meetodi raames püstitatakse mittesoovitavast käitumisest lähtudes klassis üks-kaks positiivses võtmes sõnastatud eesmärki, mille kohta aineõpetajad lastele kohest tagasisidet annavad. Seda meetodit on kirjeldatud 4. oktoobri 2019 Õpetajate lehe artiklis** „Kuidas saavutada tunnis töörahu?“. 

Hoolimata õpilase vanusest ja kooliastmest ei saa me seada ootusi õpilase oskuslikule eneseregulatsioonile ja laitmatule enesekontrollile. Me ei saa eeldada, et õpilane kasutab iga päev ja alati olukorraga sobivaid käitumisvõtteid või veel enam – kasutab neid automaatselt. Valdav osa õpilastest seda siiski suudavad, kuid tulenevalt õpilaste erinevatest sotsiaalsete oskuste tasemest, emotsionaalsest seisundist, meeleolust või muudest teguritest, mis õpilase toimetulekut klassiruumis mõjutavad, on oluline tagada täiskasvanu selge ootus ja raamistik eesootavaks tegevuseks. See toetab nii raskustes olevat last kui ka kogu klassikollektiivi. 

  • Näide:  „Iseseisev töö õnnestub sul hästi siis, kui töötad vaikselt ja tõstad käe, kui sul on abi vaja.“  

Keelamine on olemuselt negatiivne, kritiseeriva alatooniga ega anna õpilase selget arusaama, mida ta konkreetse tegevuse asemel tegema peab. Tõhusam on kirjeldada nähtut, väljendada oma tundeid ja anda konkreetne tegevusjuhis. Sellise teadliku käitumise juhtimise korral tuleb võtta hoiak, et kõik need sotsiaalsed oskused, mida õpilased tunnis väljendama peavad – käe tõstmine, enda järjekorra ootamine, kindla aja jooksul pingil püsimine, vaikselt mõtlemine, tugeva emotsiooni korral rahunemisvõtte kasutamine –, on oskused, millele tuleb regulaarselt ja iga päev tähelepanu pöörata. Kui täiskasvanud ise ei anna süsteemselt oodatud käitumise kohta kirjeldavaid ja toetaval toonil suuniseid, siis ei saa ka oodatud käitumist eeldada.

  • Näiteid nähtu kirjeldamisest: „Ma näen, et sa mängid pliiatsitega.“, „Sa vestled praegu pinginaabriga.“, „Sa jäid aknast välja vaatama ja töö jäi pooleli.“
  • Näide tunde väljendamisest: „Mulle teeb muret, et omavahel juttu rääkides ei kuule te näidisülesande selgitust.“
  • Näide tegevusjuhiste andmisest: „Vaata mulle otsa ja kuula.“, „Vaata, järg on siin. Jätka oma tööga.“ 

Küsimustest nagu „Miks sa teist segad?“ või „Miks sa asju loobid?“ ei ole probleemkäitumise muutmiseks kasu. Sageli ei tea õpilane ise ka, miks ta parasjagu midagi tegi (nt pliiatsi kõrgele õhku viskas ja see kaaslasele pähe lendas) ning tunneb sellise küsimuse esitamise korral süüd või häbi. Lisaks võib miks-küsimus  algatada süüdistamise ja kriitika kas kaaslase või õpetaja suunas. Olukorras, kus õpilane teeb midagi, mis ei ole tol hetkel sobiv, tuleb rakendada kehtestava käitumise võtteid (vt eelmist punkti) ja seeläbi õpilane oodatud tegevuse juurde tagasi suunata. 

Klassi haldamist analüüsides ja planeerides pööra tähelepanu sellele, kas õpilased saavad eelolevast tunnist või esimeses kooliastmes ka kogu päevast ülevaate ja tegevusjärjestuse. Klassiõpetajaga päeva alustades saab hommikuse sissejuhatava vestluse käigus kinnitada seinale päevakava ja tundide edenedes vastavaid päevakava tähiseid eemaldada. Ainetunni raames on toetav ja vajalik kirjutada tahvlile eesseisvate tegevuste järgnevus – selgelt, lühidalt ja üksteise all. Kui mingi tegevusetapp on läbi, saab märksõnad tahvlilt ära kustutada. Kindel tegevusraamistik ja ajaline struktuur toetab kõiki õppijaid, aitab vähendada ärevust ja on abiks ümberlülitumisel.

Kordarikkuva õpilase käitumisprobleeme ei ole soovitatav lahata ja käsitleda kogu klassi ees. Õpilas(t)ele tuleb individuaalselt mõista anda, et olukorda on märgatud, ja toimunut asjaosalistele kirjeldada ning anda konkreetne suunis. Kirjeldus ja suunis tuleb esitada konkreetselt, kuid hinnanguteta. Vältida tuleb rühma ees asjaosaliste halvustamist või kritiseerimist – see süvendab trotsi ja ebasoovitavat käitumist. 

  • Näide: „Mind väga häirib, et ma ei saa klassile uut osa rahulikult selgitada ja mind segab, kui sa kõva häälega vahele hõikad. Sa saad kaasa rääkida järgneva paaristöö ajal. Kui see kokkulepe ei kehti, siis palun jää pärast tundi klassi, et saaksime tänast käitumist põhjalikumalt arutada.“  

**4. oktoobri 2019 Õpetajate lehe artikkel „Kuidas saavutada tunnis töörahu?“. 

Kuidas reageerida kiusamiskäitumisele?

Vähimagi kiusamiskäitumise ilmnemisel tuleb õpetajal reageerida ja sekkuda. Ka näiliselt mängulise togimise korral peab täiskasvanu asjaosaliste enesetundele  tähelepanu pöörama. Kui sallida olukordi, kus kõik osapooled ennast tegelikult hästi ei tunne, võivad mängud muutuda julmemaks. Seega saab pideva sekkumisega õpilasele märku anda, et nende enesetunne koolis on oluline ja sellele pööratakse iga päev tähelepanu.